Selle päeva plaan oli saada kuidagi Nida poolsaarele, meil ei olnud õrna aimugi kuidas see käib.
Kaarti vaadates tundus nagu läheks sinna sild, kuid koduste jutu järgi käib praam. Mõte - sõidame Klaipedasse ja uurime turismi infost.
Sõita oli u 40 km. Juhuslikult gps-ga jõudsime sadamasse, kust läkski praam Nidale.
Pilet maksis 11 eur/auto ja 0.8 eur/inimene, kusjuures edasi-tagasi pilet.
Saarel (poolsaarel) tegime metsavahel kohvipausi ja pidasime plaani.
Vahepeal oli meile selgeks saanud, et tavainimene ei tohi käia mujal, kui ainult ettenähtud radadel (isegi põõsasse pissile ei tohtinud minna).
Sõitsime edasi mööda saare ainukest teed lõunasse, kui äkki tee peal putka ja konstaabel.
Nüüd tuli maksta rahvuspargi maksu, mis on 10 eur/auto.
Ühes väikeses ilusas külas uurisime telkimis võimaluste kohta, ja selgus, et seda tohib teha vaid ühes kohas ja seegi on kämping (ainuke).
Lõuna ajal tegime ühes ülerahvastatud parklas võileiva lõuna, et siis liivadüüne uudistada.
Ahjaa, miks võileiva lõuna, mitte suppi? Sest sellel saarel on tuletegemine keelatud, tuletegemine tähendas ka suitsetamist.
Ronisime mööda rangelt piiratud rada düünidel, rada käis üles, alla ja lõpuks jõudis nn Surnud düüni otsa, kus oli meeletult vali tuul, kuid imeilus vaade.
Otsisime üles selle kämpingu, kus võis telkida ja tegime kauba ära. 1 auto, 1 telk ja 2 inimest maksis 23 eur.
Teel linna vallutasime kõige kõrgema düüni poolsaarel.
Enne magama minekut oli pikk vestlus kolme sakslasega, kes meie autosid uudistasid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar