XVI päev

Kokku 406km.

Eilne päev oli äge.
Päev algas sõiduga üle Alpide, ning teele jäi kuru St.Bernard, millel kõrgust 2473m. Tee sinna ja uuesti alla on lihtsalt fantastiline.

Sõitsime risti läbi Šveitsi Saksamaa poole.

Ja siis. Teoks sai iga sapikamehe unistus.

Väike remont.

Keset ummikut kiirteel ei läinud enam käigud sisse. Pukseerisime sapiku ohutusse kohta, mis sai kauneima vaatega sapika remonditöökojaks.

Mootor maha ja käigukast küljest, selgus, et puruks oli lennanud siduri survelaager. Ühe hooga said vahetatud veel ka siduri korv, ketas ja töösilinder.

Aega võttis see kõigest 3 tundi.

Ööbima jäime Saksamaal kiirtee äärsesse parklasse.

XV päev.

Kokku: 340km.

Sõitsime siis poole päevaga uuesti Alpidesse Šveitsi piirini.
Oleme veel Itaalia poolel, kuid juba on kõik ilus, mäed ja orud.
Kogu päeva oli 30°C kuid see tundub siin poole hullem kui kodumaal, ilmselt on asi valusas päikeses.

Oleme olnud juba nädala 30-ses kuumuses ja nüüd siin mägedes see 15 on ulme külm.

Need Itaalia kiirteed, üle Apenniinide Torinost lõunapool, mida mööda täna kimasime on päris kihvtid, kuid kallid.

Teed on maksimaalselt ära õgvendatud. Kui on org, siis on tee aetud postide otsa ja kui on mägi ees, siis on uuristatud ussiauk. Tõusud ja langused on minimaalsed.

Ja täna meil üks sünnipäev kah.

XV hommik.

Täna hakkame koju sõitma.
Aeg saab otsa ja nüüd tuleb kiire ja võimalikult otse sõit.

Kahjuks aga jäävad meist Itaaliasse maha kaks reisikaaslast.
Haigestunu tervis ei luba praegu autoga koju sõita ja õde jääb talle siia toeks.
Loodame, et ka nemad saavad peagi koju.

XIII ja XIV päev.

Kõigepealt vabandan segaduse pärast päevade loendamisel.

Need kaks päeva olid ka puhke päevad.
Ööbisime kämpingus mäe otsas ning seal puudus levi, et internetiga ühendust saada.

Kahe päeva jooksul käisime vahemeres korduvalt ujumas. Külastasime kohalikke karstikoopaid, käisime mägedes matkamas ning nautisime kohalikku pizzat ja makarone.

Nüüd juba täitsa hakkab harjuma selle hullu liiklusega ja linngi hakkab vaikselt selgeks saama.

XII päev.

Kokku 44km.

Täna on puhkepäev.

Otsisime uue kämpingu ning kulgeme ringi.
Ootame reisikaaslase paranemist, et siis kodupoole sõitma hakata.
Kuna aeg hakkab pitsitama, siis tegime reisiplaani muudatused ja ei trügi kaugemale.
Koju on ju ikkagi u 3000km.

XI päev.

Kokku 225.

Jõudsime  üle Apenniidide Vahemere äärde.

Oli ühtlaselt kehv ja raske päev.
Eile õhtul olid närvid nii läbi, et ei pidanud õigeks emotsiooni ael siia soperdada.
Ühel sapikul lõpetasid suunatuled koostöö. Kuna juhe oli lühises, siis põles natuke hiljem kiirteel läbi peakaitse ja auto oli liikumisvõimetu. Sekundiga oli kohal politsei, kes meid, võib öelda, et päästis hullemast reguleerides liiklust.
Kiirteel oli sama palju autosi, kui Tallinna linnas tipptunnil. Autode vahed olid minimaalsed ja kõigil kiirust  minimaalselt 100.
Väikesed linnavahelised teed on veel hullemad. Rollereid on nagu sipelgaid ja nende liiklemist ei reguleeri ükski seadus. Autod on nende jaoks tühjad kohad.
Jalakäijad ronivad vägisi auto alla, me vaiksed idaeurooplased ei ole sellega lihtsalt harjunud.
Tagatipuks haigestus ka reisikaaslane ja tõmbasime aja maha.

Kümnes päev.

Kokku 286km.

Ilus hommik algas järves ujumisega.
Kui sõiduks pidi minema, siis selgus, et kollasel sapikul on võtmed kadunud.
Võtmed leiti katuseraamile kokkupakitud telgist.
Lisaks avastas omanik , et generaatori kinnitus on järgi andnud. Ajutise lahendusena seoti see kaabli vitstega kinni.
Esimeses peatuses vajas roheline sapik jagaja timmimist, kuna jälle hakkas summuti paugutama.
Peale lõunasuppi nõudis kollane sapik juba teist varuratast.

Sõitsime Bergamo linna, kust üks reisikaaslane koju pidi lendama. Tema kahjuks pikemat puhkust näpistada ei saanud.
Samal ajal aga hakkas jälle juhtuma.

Kollase sapika omanik murdis käigukangi pooleks.
 Abi tuli ise meieni. Peatus kaubik ja juba oligi olemas koht kus keevitada.
Kasutasime võimalust ja lasime ka generaatori kinnituse korda teha. Kogu see vahe juhtum oli äärmiselt positiivse maiguga. Keegi meist ei oodanud kohalikelt nii osavõtlikku suhtumist ja kõike seda vaid aitähi eest.
Lisaks peab mainima, et juba kolmandat päeva sõidab see sapik kolme ja poole silindriga.

Pärast remonti käisime ühes õiges Itaalia väikelinna baaris jäätist söömas.

See Itaalia liiklus on ikka ulme. See on nagu korrapärane korrapäratus, igaüks teeb seda, mis heaks arvab. Lisaks on peaaegu kõik ristmikud linnades ringid. Ära tüütavad.

Kogu päev oli meeletu kuumus ja meeldivaks üllatuseks oli kämping basseiniga.

Ilusat jaanipäeva kõigile!

Üheksas päev.

Kokku 134 km.

Hommikuks oli tellitud ilus ilm kohal, ning läks mäkke tõusuks.
Kell 9 hommikul istusime taksobussi ja sõitsime Zermatti. Zermattist tegime igavese pika sõidu tõstukitega ja tõusime 3883m kõrgusele.
Kõrgus ja kiire tõus ei mõjunud meile kellelegi hästi. Mäe tipus külastasime kohvikut, ahhetasime vaateplatvormil ülikauneid vaateid nautides, ning käisime liustiku sisse uuristatud koobastikus, kus oli jääskulptuuride näitus.

Mäeotsast alla tulles lõi meid oimetuks kuumus, mis oli äkki saabunud.

Tegime lõuna ja võtsime suuna Itaalia poole.

Teel tuli ületada ka üks kuru, millel kõrgust 2005m.

Tõusul kurule vajas esimest korda ziguli hädapeatust, temperatuur tõusis liialt kõrgeks. Õhusooja oli 35 kraadi. Kuumast puutumata ei jäänud ka sapikad. Mõlemil sapikal hakkas bensiini paagist bensiiniaure salongi lekkima.

Õhtule jäime ilusa järve äärde kämpingusse.

Kaheksas päev.

Kokku 98km.

Hommik.

Täna on puhkepäev.
Kuna juba hommikul hakkas kollane sapik jukerdama ja ilm oli sant, siis otsustasime, et mäkke tõusu jätame hommikuks.
Remontisime ja puhkasime.
Otsisime kämpingu vastavalt nii, et varakult seiklema minna.

Seitsmes päev.

Kokku 270km.

Päev algas suure pauguga, otseses mõttes. Õhtuse remondiga läks natuke valesti, ning hommikul rohelist sapikut käivitades kogunes bensiin summutisse. Ühel hetkel see plahvatas. Ehmatus oli päris suur, kuid kui viga korda sai, läks jälle sõiduks.

Ennelõunal sõitsime koske vaatama.
Staubachfall

Kose all parklas kohtasime ka kohalikku eestlast.

Jätkus sõit läände ja sealt lõuna Šveitsi mägede poole.

Õhtul käisime uudistamas maailma kõrgeimat hüdrotammi Grande de Dixence (kõrgus 285m), mis ise asub kõrgemal kui 2000m.

Tee sinna tammi alla oli hirmus. Nii järsk, et sõita sai vaid esimese käiguga ja nii mitu kilomeetrit järjest.

Ööbima jäime paarsada meetrit allpool tammi

Pildikesi kuuendast päevast.

Kuues päev

Täna oli vahva pannkoogihommik koos hulga vihmaga. Seda viimast sai ikka alla ja peale, eriti sapaka omad. Täiesti normaalne oli 1,5 h sõitude vahel pool kruusi vett autost välja visata ja mitmeid paare sokke armatuuril ja mootori kõrval kuivatada.
Tegelikult oli väga adrenaliinirohke päev kõrgel mägedes mööda kitsast serpentiini rallides. All sügav kuristik ja mitmed suursugused kosed.

Täna püstitasime ka uue kõrgusrekordi 1952m, üpris kõle ja pilvine. Vaated oleks parema ilma puhul oivalised, see eest mängisime lumesõda.
Roheline sapik sülgab laskumisel tuld eriti tunnelites kõlavad nagu püssilasud, kohalikud hoiavad eemale. Õhtul pealambi valgel jagaja pulkadeks natuke mudimist õlitamist ja pärast kontaktplaadi vahetamist jälle kokku. Eks hommikul kuuleb kas järelpõlemine on veel teemaks.
Täna 266 km.

Viies päev.

Kokku 286km.
Täna võtsme kilomeetreid suht tagasihoidlikult, kuid see eest põhjalikult.
Täna oli päris raske (autodel).

Ennelõunal sõitsime mööda väiksemaid teid ja pärast suuremaid, kuid ega need suuremadki kerged ei olnud.
Päeva jooksul sõitsime paarikümnes tunnelis, neist pikim oli 15km.

Lõunat sõime sellises kohas.

Pealelõunal käisime tõstukiga sõitmas.

Ööbima jäime Bürsi linna, kus jubedalt sajab.

Hommikul avastasime, et öösel oli kollasel sapikul esiklaas keskelt pooleks läinud.
Rohelisel sapikul kadus sõidu ajal kütusepumba mass.

Hommik mägedes.

Hommikul võtsime ette väikse tõusu mägijärve äärde.
Meeletult järsk tõus, lõputud kuristikud ja kitsas tee.
Tõus oli 17 protsenti, ning tõusime 775m pealt 1400m peale.
Nüüd tuleme uuesti alla maanteele.

Neljas päev.

Kokku 411km

Tänase päeva veetsime sõites mööda Austria maalilisi teid läände.
Imetore on sõita maanteel, mis kulgeb mägede vahel orus, kummalgi pool kaunid mäed. Mida edasi sõitsime, seda kõrgemaks ja järsemaks need muutusid.

Ilm oli meeletult tuuline, kuid soe. Saime nii päikest, kui vihma.
Ööbima jäime kämpingusse ühes kenas mägikülas, kus tegime ka õhtul väikse jalutuskäigu.

Viini hommik.

Viinist väljasõit läks üllatavalt ladusalt ja nüüd juba mägedes.
Läheb vägevaks.

Kolmas päev.

Kokku 686km.

Enne lõunt sai ostetud nii Tšehhi, kui ka Austria jaoks teede vinjetid ning peale lõunat polnudki muud kui hoogsalt eesmärgi poole.
Sooja oli päev läbi 25 kraadi ümber, ainult Brno's oli hetkeks 30.
Vaja oli jõuda õhtuks Viini. Lennuki pealt saabuvad viimased reisikaaslased, et siis hommikul üheskoos edasi vurada.

Austria on ilus. Kenad põllud, meeldivad künkad ja head teed.

Viin tervitas meid meeletu ummikuga, mis palavaga tundus üsna kole.
Ööbimiseks valisime kämpingu keset linna, et ei oleks pikk maa lennujaama.

Ah jaa, eelmises ööbimiskohas, keset õhtusööki tuli kerge tuulehoog, ning telkidest mitte kaugel murdus puu pooleks :)

Lõuna Tsehhis

Tänane äratus pidi olema vara aga kuna äratuskell (reisikaaslane) elas veel Eesti ajas siis nii varajast äratust ei osanud keegi oodata. Hommikust sõime kell 5 hommikul kohaliku aja järgi.
Kogu sõit on toimunud mööda igavaid Poola kiirteid täna juba 400 km jagu. Tsehhis veidi huvitavam, künkad, orud, tunnelid jne.
Supp sisse, väike pikutus ja edasi!

Teine päev.

Kokku 548km.

Hommik oli vihmane, päev pilvine ja õhtu päikseline.
Lõputud rekka voorid ja teetööd, autojuhid linnas on viisakad, kuid maanteel manjakid.

Lõunasöögi ajal ühes suvalises tanklas astus ligi kodanik, kes üritas meile üüber häid keraamilisi nuge müüa. Meil ostusoovi polnd, aga ikkagi muudkui müüs. Lõpp kokkuvõtteks kujunes allahindlus ilma kauplemata 80 protsenti. Alghind 50eur ja lõpphind 10eur - ei ostnud.

Üks reisija: “oi kui suur koer siin pisikeses õues on!”
Teine reisija: “loll, see on hobune”.

Õhtuks jõudsime teisele poole Varssavit. Ööbimiskoha leidsime imeilusa männimetsa all.

Siin on mustikad ja jaaniuss.

Rihmaratas puru

Kollasel sapikal rihmaratas puru, peeglist oli näha kuidas võssa veeres. Veidi nuputamist ja lahendus leitud. Rohelisel sapikal on varu jupp olemas aga kollasele ei sobi, sobib vaid see, mis rohelisel hetkel peal. Väike vangerdus ja kõigil sobiv jupp küljes. Eks paistab kui kaua kestab.

Vihmane hommikupoolik

Väga märg on, nii väljas kui ka sees. Sapikatel vesi salongis, esiklaasi tihendite vahelt tilgub varba peale.

Hommik!

Tundub, et Leedus jahihooaeg veel kestab. Teisel pool teed metsas kõmmutati suht viisakalt aga terve öö. Keda segas keda mitte! Poolhaagiste kummisirin põõsa taga väga ei häirinud, sai magada küll. Kohe kuulda kellel rehvid terved kellel mitte.
Ees ootab väheke Leedut ja suur Poola.

Esimene päev.

Kokku 625km.
Start Jõõdrest kahe autoga ja Tallinnas liitus kolmas.

Alls esimene päev ja juba läks põnevaks. Tallinnas oli esimene remont, rohelisel sapikul läks bensiinifilter umbe.

Kohe peale lõunasööki nõudis aga kollane sapik varuratast alla.

Õhtuks jõudsime kesk Leetu Kedainiai'sse.

Läheb sõiduks

Nina Tallinna poole ja tuld!

Viivitus

Äpardusi juhtub ikka viimasel hetkel, või kõige ebasobivamal ajal.
Seega peame väljasõidu ühe päeva võrra edasi lükkama.
Start siis teisipäeva hommikul (14.06) ja käib tiiruga läbi pealinna.