Nordkapp

20. juulil alustasime teed Nordkappi, mis nii ilma kui ka huvitava marsruudi tõttu tõotas tulla ilus ja huvitav- nii saigi! Sel päeval pidime läbima 376 km.
Kõik algas sellest, kuidas teed läksid kitsamaks ja halvenesid, tõusud ja langused muutusid järsemaks. Peagi algasid teetööd, kus oli võimalik sõita 30 km/h, kuid peagi piiras meid 50 km/h märk, mis pani meid üheaegselt naerma ja imestama- kes seal 50 tunnikiirusega sõidab, ei tea?!
Sealkandis leidus palju lumiseid kohti. Ühte neist käisime ka uudistamas. Niisama lihtsalt olime sattunud suvest kevadesse- õitsesid kullerkupud, varsakabjad ning leidus ka pajutibusid. Mängisime lumesõda, kuid pidime peagi sääskede eest pagema. See maastik ja loodus meenutas palju Islandit.

Kõrgem, lumine piirkond ületatud läks aina soojemaks. Peagi leidsime viida Silfar kanjonile, mis oli igati vaatamist väärt koht. Kanjonist jooksis kiire kärestikuline jõgi ja et jalutada sai üsna kõrgele kanjoni servale, siis pani see nii mõnegi reisikaaslase põlved värisema. Natuke adrenaliini ja suvekuumust maitstud, sõitsime edasi oma sihtmärgi suunas.
Täiesti tavalises wc peatuses sattusime peale kosele, kus oli hea serval ronida ja ilusaid pilte teha.
Sel päeval ei saanud me kuidagi üle ega ümber ka põhjapõtradest, keda kohtasime taas mitmel korral nii tee peal kui maantee kõrval.
Kuna sõitsime ümber fjordi ja edaspidi oli päikesepaisteline päev, siis sealt avanevad vaated olid ülivõrratud.
Kaljud, kurvilised teed, taevakarva meri ning väikesed suvilad ja kalurimajakesed sundisid autojuhtide tempot maha võtma, et ringi vaadata. Kuigi ega eriti kiirustada saanudki, sest üks kurv oli teise kurvi otsas ja tihti mäkke üles sõites polnud õrna aimugi, kuhu tee järgmisena edasi suundub. Kõrvalistujate jaoks jagus palju verdtarretavaid teelõike. Üks põnevamaid kohti oli tunneli läbimine, mis oli 6,8 km pikk ja 212 m alla mere pinda. 9% kaldenurgaga laskumine nõudis mootoriga pidurdamist kolmanda käiguga, sest neljandaga läks hoog liiga suureks. Sellele järgnes sama nurga all tõus, mis nõudis viimases otsas juba teist käiku. Kõrgema käiguga ei olnud lihtsalt jõudu.

Honningsvåg linnas kõik tankisid. Kadri vaatas juhuslikult tšekki ning  kahtles, et kas Tiit võis 3400 nok (500 eur) eest kütust osta?! Tegelt võttis Tiit 27 liitrit bensiini, mille eest pidi tasuma 400 nok, seda ütles ka müüja, kuid kogemata oli ta arvele lisanud eelmise tankija summa, milleks oli 3000 nok ja selle eest oli Tiit ka juba kaardiga tasunud. Õnneks sai asi kohe klaaritud ja Tiit sai ülejäänud raha sulas tagasi. Loo moraal on, et usalda aga kontrolli.
Peale seda jätkasime Nordkappi minekut, mis tähendas 300 m tõusu. Tee oli veelgi käänulisem ja järsem, aga me saime hakkama! Kohale jõudes õnnitlesid meid meie pereliikmed, kes hoolikalt just seda päeva on erilise huviga blogi kaudu jälginud.
Ostsime igaüks 30 eurose sissepääsu pileti, mille eest saime parkida, telkida ja Nordkapi keskust täies mahus kasutada, s.t vaateplatvormi ja muuseumi külastust. Tänu hästi ilusale ilmale avanes sealt tipust imeline vaade avamerele. Olime pilvedest üleval pool... seda igas mõttes. Zaz sai oma juhilt sihtkohta jõudmise puhul musi ja päris mitu pikka paid. Telk üles pandud ja gloobuse juures kohustuslik pilt tehtud, hakkasid pilvede teke meile ilmamuutue märke andma. Ring kogu kaljunukile peale tehtud, asusime õhtusööki nautima. Peale seda kattus keskus ning kogu ümberkaudne ala paksu pilve sisse, nii et nähtavus oli kõige rohkem 20 m ja temperatuur alla 10 kraadi. Meil aga ilmaga vedas ja selle üle oleme hästi rõõmsad!