Lofoodid

Lofootide saarestik jättis oma teravatipuliste mägedega suursuguse mulje. Selge sinakasroheline meri ja mäed saatsid meid terve tee saarestiku tippu.
Viimane teelõik Å külla oli turistide rohke, see tegi sõidu väga närvesöövaks. Kitsale teele pidid ära mahtuma jalgsimatkajad, ratturid, karavanid ja autod, seda mõlemal suunal. Lõpus ootas meid suur parkla ja kivine kaljunukk, kus jalutada. Sealsest mereveest oli selgesti näha ookeanielu: tigusid,    millimallikaid, merisiile, kalu,   veetaimi ja nähti ka ühte suurt meduusi.
Teel tagasi Å külast võttis vaz06  peale ühe hääletaja. Noor poiss Oslost suure matkakoti ja õngega, mahtus tänu vähenenud toiduhulgale kenasti tagaistmele. Ka tema oli tulnud Lofoote avastama, seevastu Nordkapis polnud ta kunagi käinud.
Sõitsime kaardil välja valitud ööbimiskohta järve äärde, natuke eemal põhimaanteest. Kohale jõudes ootas autos üks vanahärra, kellelt küsisime telkimiseks luba. Tema aga sõnagi inglise keelt ei osanud, seevastu suhtles usinasti norra keeles. Tükk aega kehakeeles suhelnud, tuli juurde just püssi ära pannud naeratav noormees, kes vahepealset juttu teineteisele selgitama hakkas. Ööbimiseks luba saadud tuli vestluse juurde kolmas mees, kes ka endapoolse loa andis, kuid luges meile sõnad peale, et me järve tualetina ei kasutaks ja seal ei ujuks. Nimelt kasutasid kohalikud järvevett joogiveena. Oma küla lapsi ei takistanud keegi ujuma minemast. 30 min kestnud läbirääkimised peetud, asusime telkimisplatsi seadma. Seda imeilusa vaatega kohas, kus seljataha jäi mägi ja ette kaunis meri õhtupäikesega. Peale seda tuli veel üks külaelanik meile sõnu peale lugema. Kogukonna mure joogivee pärast oli osaliselt mõistetav, aga kas tõesti karta, et keegi vees oma asjatoimetusi tegema hakkab... no meie puhul asjata.
Sel samal õhtul läksid vennad mäge vallutama, see olnud väsitav aga seda väärt. Sealt avanevad vaated öisele päikesele ning maagilisele pilvemassile, mis merelt orgudesse saabus, oli võimas. Seal nägime kõige madalamat öist päikest. Mägedesse ronimisega oli taas üks linnuke kirjas.
Üle Norra piiri Rootsi jõudes juhtus loodusega sama, mis Soomega. Maastiku muutus oli silmnähtav ja tugevalt eristuv. Selle sõidu jooksul tegime Kiruna linnas uue kõrguse rekordi 530 m.
Autod on siiani hästi vastu pidanud. Vahepeal läks zaz-il Lofootidel laugel pikal tõusul bensiin keema, kuid suuremaid komplikatsioone pole rohkem esinenud. Hoiame pöialt, et meie suksud kestaks niisama hästi ka terve tagasitee koju.
Tänaseks eesmärgiks on jõuda Soome, mis tähendab umbes 700 km. Rootsi pikad sirged teed on Norra kurviliste teede kõrval uinutavad ja nii annab autojuhtide kui ka kaassõitjate väsimus aina rohkem tunda. Oma panuse annab ka 31 kraadine kuumus. Ühine lõunauinak on nüüd pigem reegel, kui erand. Plaanime koju saabuda pühapäeva õhtuks.