varuosade kulu

3 kaitset
1 tagatule pirn
1 bensiinipumba klots

Lähiajal avaldame siin valiku piltidest ja kirjeldame lähemalt mõnd humoorikat ja huvitavat vahejuhtumit.

Täname kõiki, kes meid jälgisid ja kaasa elasid.

Tehtud !

Koju jõudsime oodatust varem. Pühapäeva varahommikul kell 2:00 olime tagasi Haapsalus. 
Viimased kaks päeva Soomes sõitsime mööda suuremaid ja otsemaid teid, mis andsid meile edumaa. Reedel suutsime läbida 750km, mis jättsiski viimaseks päevaks Helsingini vaid 220km.  Samas olid need sirged ja siledad teed äärmiselt kurnavad.

Kokkuvõttes siis läks reis väga hästi, ilma suuremate tõrgeteta. Kokku sõitsime maha 5100km, mida on natuke plaanitust rohkem.

Lofoodid

Lofootide saarestik jättis oma teravatipuliste mägedega suursuguse mulje. Selge sinakasroheline meri ja mäed saatsid meid terve tee saarestiku tippu.
Viimane teelõik Å külla oli turistide rohke, see tegi sõidu väga närvesöövaks. Kitsale teele pidid ära mahtuma jalgsimatkajad, ratturid, karavanid ja autod, seda mõlemal suunal. Lõpus ootas meid suur parkla ja kivine kaljunukk, kus jalutada. Sealsest mereveest oli selgesti näha ookeanielu: tigusid,    millimallikaid, merisiile, kalu,   veetaimi ja nähti ka ühte suurt meduusi.
Teel tagasi Å külast võttis vaz06  peale ühe hääletaja. Noor poiss Oslost suure matkakoti ja õngega, mahtus tänu vähenenud toiduhulgale kenasti tagaistmele. Ka tema oli tulnud Lofoote avastama, seevastu Nordkapis polnud ta kunagi käinud.
Sõitsime kaardil välja valitud ööbimiskohta järve äärde, natuke eemal põhimaanteest. Kohale jõudes ootas autos üks vanahärra, kellelt küsisime telkimiseks luba. Tema aga sõnagi inglise keelt ei osanud, seevastu suhtles usinasti norra keeles. Tükk aega kehakeeles suhelnud, tuli juurde just püssi ära pannud naeratav noormees, kes vahepealset juttu teineteisele selgitama hakkas. Ööbimiseks luba saadud tuli vestluse juurde kolmas mees, kes ka endapoolse loa andis, kuid luges meile sõnad peale, et me järve tualetina ei kasutaks ja seal ei ujuks. Nimelt kasutasid kohalikud järvevett joogiveena. Oma küla lapsi ei takistanud keegi ujuma minemast. 30 min kestnud läbirääkimised peetud, asusime telkimisplatsi seadma. Seda imeilusa vaatega kohas, kus seljataha jäi mägi ja ette kaunis meri õhtupäikesega. Peale seda tuli veel üks külaelanik meile sõnu peale lugema. Kogukonna mure joogivee pärast oli osaliselt mõistetav, aga kas tõesti karta, et keegi vees oma asjatoimetusi tegema hakkab... no meie puhul asjata.
Sel samal õhtul läksid vennad mäge vallutama, see olnud väsitav aga seda väärt. Sealt avanevad vaated öisele päikesele ning maagilisele pilvemassile, mis merelt orgudesse saabus, oli võimas. Seal nägime kõige madalamat öist päikest. Mägedesse ronimisega oli taas üks linnuke kirjas.
Üle Norra piiri Rootsi jõudes juhtus loodusega sama, mis Soomega. Maastiku muutus oli silmnähtav ja tugevalt eristuv. Selle sõidu jooksul tegime Kiruna linnas uue kõrguse rekordi 530 m.
Autod on siiani hästi vastu pidanud. Vahepeal läks zaz-il Lofootidel laugel pikal tõusul bensiin keema, kuid suuremaid komplikatsioone pole rohkem esinenud. Hoiame pöialt, et meie suksud kestaks niisama hästi ka terve tagasitee koju.
Tänaseks eesmärgiks on jõuda Soome, mis tähendab umbes 700 km. Rootsi pikad sirged teed on Norra kurviliste teede kõrval uinutavad ja nii annab autojuhtide kui ka kaassõitjate väsimus aina rohkem tunda. Oma panuse annab ka 31 kraadine kuumus. Ühine lõunauinak on nüüd pigem reegel, kui erand. Plaanime koju saabuda pühapäeva õhtuks.

Alta

Eile alustasime Nordkapist sõitu küllaltki hilja- 12 ajal, tagasiteel oli küllaltki pilves, teel Altasse ilm paranes. Arvasime, et saavutasime poolel teel reisi kõrgeima punkti 390 m, kuid tegelikult saime selle kätte alles õhtuks.
Meie päeva üheks eesmärgiks oli külastada Alta muuseumit, kus paiknevad 5000- 6000 aasta vanused kaljujoonistused. Muuseum oli huvitav, sest peale siseekspeditsiooni oli õues võimalik teha 3 km ring. Kuna ilm oli ilus, siis oli seda lust teha peale pikka autosõitu.
Ühe peatuse tegime saamide suveniiri poodide juures. Vaatasime, mida nad pakuvad. Müüdi ka tavalist suveniirikaupa, aga oli ka käsitööna valminud kotikesi, avajaid ja põhjapõdranahkasid ja kuivatatud liha- viimaseid ostsid osa reisikaaslastest ka kaasa.
Õhtul jõudsime Storbukttinden, kus vaated kõrguse kasvades muutusid aina imelisemaks. Sinna kanti jäime ka telkima ja saime senise reisi kõrguse rekordi- 420 meetrit.
Eile sõitsime oodatust vähem, tuleval päeval peame sõitma kindlasti rohkem, et jõuda plaanipäraselt Lofootidele, seda siis 450 km.        
Ühtlasi tervitame Alta Põlvakaid! :)

Nordkapp

20. juulil alustasime teed Nordkappi, mis nii ilma kui ka huvitava marsruudi tõttu tõotas tulla ilus ja huvitav- nii saigi! Sel päeval pidime läbima 376 km.
Kõik algas sellest, kuidas teed läksid kitsamaks ja halvenesid, tõusud ja langused muutusid järsemaks. Peagi algasid teetööd, kus oli võimalik sõita 30 km/h, kuid peagi piiras meid 50 km/h märk, mis pani meid üheaegselt naerma ja imestama- kes seal 50 tunnikiirusega sõidab, ei tea?!
Sealkandis leidus palju lumiseid kohti. Ühte neist käisime ka uudistamas. Niisama lihtsalt olime sattunud suvest kevadesse- õitsesid kullerkupud, varsakabjad ning leidus ka pajutibusid. Mängisime lumesõda, kuid pidime peagi sääskede eest pagema. See maastik ja loodus meenutas palju Islandit.

Kõrgem, lumine piirkond ületatud läks aina soojemaks. Peagi leidsime viida Silfar kanjonile, mis oli igati vaatamist väärt koht. Kanjonist jooksis kiire kärestikuline jõgi ja et jalutada sai üsna kõrgele kanjoni servale, siis pani see nii mõnegi reisikaaslase põlved värisema. Natuke adrenaliini ja suvekuumust maitstud, sõitsime edasi oma sihtmärgi suunas.
Täiesti tavalises wc peatuses sattusime peale kosele, kus oli hea serval ronida ja ilusaid pilte teha.
Sel päeval ei saanud me kuidagi üle ega ümber ka põhjapõtradest, keda kohtasime taas mitmel korral nii tee peal kui maantee kõrval.
Kuna sõitsime ümber fjordi ja edaspidi oli päikesepaisteline päev, siis sealt avanevad vaated olid ülivõrratud.
Kaljud, kurvilised teed, taevakarva meri ning väikesed suvilad ja kalurimajakesed sundisid autojuhtide tempot maha võtma, et ringi vaadata. Kuigi ega eriti kiirustada saanudki, sest üks kurv oli teise kurvi otsas ja tihti mäkke üles sõites polnud õrna aimugi, kuhu tee järgmisena edasi suundub. Kõrvalistujate jaoks jagus palju verdtarretavaid teelõike. Üks põnevamaid kohti oli tunneli läbimine, mis oli 6,8 km pikk ja 212 m alla mere pinda. 9% kaldenurgaga laskumine nõudis mootoriga pidurdamist kolmanda käiguga, sest neljandaga läks hoog liiga suureks. Sellele järgnes sama nurga all tõus, mis nõudis viimases otsas juba teist käiku. Kõrgema käiguga ei olnud lihtsalt jõudu.

Honningsvåg linnas kõik tankisid. Kadri vaatas juhuslikult tšekki ning  kahtles, et kas Tiit võis 3400 nok (500 eur) eest kütust osta?! Tegelt võttis Tiit 27 liitrit bensiini, mille eest pidi tasuma 400 nok, seda ütles ka müüja, kuid kogemata oli ta arvele lisanud eelmise tankija summa, milleks oli 3000 nok ja selle eest oli Tiit ka juba kaardiga tasunud. Õnneks sai asi kohe klaaritud ja Tiit sai ülejäänud raha sulas tagasi. Loo moraal on, et usalda aga kontrolli.
Peale seda jätkasime Nordkappi minekut, mis tähendas 300 m tõusu. Tee oli veelgi käänulisem ja järsem, aga me saime hakkama! Kohale jõudes õnnitlesid meid meie pereliikmed, kes hoolikalt just seda päeva on erilise huviga blogi kaudu jälginud.
Ostsime igaüks 30 eurose sissepääsu pileti, mille eest saime parkida, telkida ja Nordkapi keskust täies mahus kasutada, s.t vaateplatvormi ja muuseumi külastust. Tänu hästi ilusale ilmale avanes sealt tipust imeline vaade avamerele. Olime pilvedest üleval pool... seda igas mõttes. Zaz sai oma juhilt sihtkohta jõudmise puhul musi ja päris mitu pikka paid. Telk üles pandud ja gloobuse juures kohustuslik pilt tehtud, hakkasid pilvede teke meile ilmamuutue märke andma. Ring kogu kaljunukile peale tehtud, asusime õhtusööki nautima. Peale seda kattus keskus ning kogu ümberkaudne ala paksu pilve sisse, nii et nähtavus oli kõige rohkem 20 m ja temperatuur alla 10 kraadi. Meil aga ilmaga vedas ja selle üle oleme hästi rõõmsad!

Laupäev

Soomest Norra suundudes läks maastik aina laugemaks. Palju oli soiseid alasid ja kidura kasvuga puid. Siiski oli see hilisema Norra loodusega võrreldes tubli mets. Piiri juures tegime küll peatuse, aga et seal ei olnud Norrat korralikult tähistatud, siis sõitsime peagi edasi.
Näib, nagu oleks vastavalt maastikule ja ilmale tõmmatud Soome ja Norra vaheline riigipiir. Temperatuur näitas varasema 20 asemel 11 kraadi, nii et soojad riided olid õigustatult kaasa võetud. Maastik muutus mägiseks ja jõed kärestikuliseks. Autojuhtide töö     muutus lõbusamaks, sest tee oli kitsam ja kurvilisem. Norra jõudes suundusime Kirkenese linna poole, mis on vene piiri ääres.
Sellel õhtul tegime campingus     pesemise peatuse ja oma imelise vaatega telkimiskoha leidsime natuke kõrgemalt tee kõrvalt. Norra jõudmise puhul tegime matkaliste gurmeetoitu- tatart grillvorstiga!

Nordkapp- juhhuuuu!

Norra! :)

Teine päev

Eilne päev kulges rahulikult, läbisime ühtekokku 748 km. Sõitsime Soome kõige idapoolsemat maanteed, kus asustust on vähe või esineb 100 km tagant. Valdavalt on teed üsna sirged, palju on tee ääres järvi ja jõgesid. Varalõunase peatuse tegimegi ühe järve juures, mis eriti just palava ilma tõttu ujuma kutsus- mõned julgemad käisidki.
Niisama palju, kui on Soomes veesilmasid, oli meil eile tee peal põhjapõtru. Sellisel hulgal põhjapõtru polnud keegi meie reisiseltskonnast varem näinud. Ilma liialdusteta, sõitsime nende vahel slaalomit, teisiti ei olnud lihtsalt võimalik. Neid on nagu meil Eestis vareseid. Õnneks olid nad rahulikud ja kiireid liigutusi ei teinud s.t ei hüpanud ette.

Paljud põdrad eelistasid maantee keskjoont mööda kõndida ja neile ei pakkunud meie lärmakate autodega mööda ja vahelt läbi sõitmine mingisuguseid emotsioone.
Zaz-il lekib väheke õli, teiste autodega probleeme pole olnud.
Põhja poole liikudes jääb ka tanklaid vähemaks, mistõttu tuleb tankida iga kord kui võimalus tekib.
Õhtuks jõudsime ühe jõe juurde, kus telkida. Roppu moodi oli sääski, mis meid kiirelt telkidesse magama ajas. Kuna olime päeval põhja polaarjoone ületanud, siis öist pimedust ei saabunudki.
Nüüd suundume Kirkenese poole.

 Psst... autojuht magab

Sõit

Esimene päev

Esimene sõidupäev möödus hästi.
Alustasime Haapsalust sõitu nii nagu planeeritud, teel Tallinna vajas zaz peatust. Seda bensiinipumba üle kuumenemise pärast. Varuratas, mis oli mootoriruumis, takistas jahutava õhu liikumist. Ratas kabiini pandud oli esialgu probleem lahendatud. Tallinnas võtsime viimast korda Eesti odavat kütust ja siis läksime laeva peale.        
Lõunatasime kella seitsme ajal ühe tuttava juures Porvoo linnas, mis on 80 km Helsingist. Edaspidi tegime peatusi iga 1,5 h järel.
Vahepeal kustusid vaz 06-l pidurituled, viga oli kaitsmes. Vaz 03-l kadus parem tagumine tuli, esimene vasak parktuli ja armatuurituled, jällegi oli asi kaitsmes- tundub, et neid läheb nagu leiba.

Zaz-il kippus mootor ikka üle kuumenema, selleks et olukorda parandada, sai kasutatud vana trikki: tagumine luuk varda ja traadiga üles tõstetud, et õhk paremini liikuda saaks. Sellega zaz-i probleem lahenes.
Põhja poole liikudes on ööd valgemad ja seetõttu pani meid vaid kell hiliseid öötunde märkama. Sobiva ööbimiskoha leidsime metsavahelisel teel. Magama saime pool kaks öösel.
Esimese päevaga läbisime 516 km, mis kattus meie esialgse plaaniga jõuda Varkausi.
Tänasel hommikul tankisime esimest korda peale Eestit. Sai selgeks, et autosid tuleb tankida maksimaalselt iga 400 km järel. Nüüd jätkame teed põhja, eesmärgiks on jõuda õhtuks Sodankylä, mis teeb teekonna pikkuseks üle 700 km.

Natukene siis sellest mis autoga kevadel tehtud sai. VAZ 2106

Esimese asjana sai välja vahetatud peaaegu kogu jahutussüsteem. Nimelt radiaator tilkus juba 3-mest kohast ja lõdvikud kõik pragulised. Ventilaatori andur oli lahti ühendatud ja töötas salongi toodud lüliti abil. Sellisena ei julgenud tänavale tulla, rääkimata pikemast sõidust. Saigi tellitud uus radiaator, lõdvikud, ventilaatori andur ja termostaat. Ühe õhtuga sai kogu krempel ära vahetatud. Veepumba jätsin esialgu puutumata, loksusid ja lekkeid ei esinenud.

Kuna garaažis on üsna raske vigu tuvastada siis võtsin auto igapäevaseks sõiduriistaks.

Järgmisena vahetasin küünlajuhtmed ja õli. Sees oli veel vana „Lada“ õli mis tuli kindlasti lääne oma vastu vahetada. Hankisin 9 l õli ja 2 filtrit. Päris õiget mootori pesu ei julgenud tahmanud mootoriga teha äkki ummistab kanalid ära, seega läksin kahekordse õlivahetuse teed. Vana õli ja filter välja, uus sisse ja 100 km sõitu siis jälle õli välja, uus filter ja puhas õli sisse. Siiani on niimoodi hästi töötanud.

Kuna esimene vasak pidur tahtis kinni kiiluda sai ka esimene veermik üle vaadatud. Klotsid puhta kulunud, heal juhul 2 mm veel peal, silinder upitas end niivõrd välja, et tagasi liikudes kiilus kinni. Lisaks olid ka klotse hoidvad vardad niivõrd roostes, et neid ei olnud võimalik mitte kuidagi liigutada. Vardad lõikasin julmalt dremeliga vahelt välja ja kontsud lõin torniga välja. Kõik kõrvad jäid õnneks terveks. Silindrid surusin sisse tagasi ja meelitasin liikuma. Uued klotsid ja vardad sisse ja oligi korras. Tagumised piduriklotsid said ka vahetatud.

Kuna esimese sillaga juba tegelesin siis vaatasin ka muud asjad üle. Ühelt poolt oli rooliots vahetatud aga teine vana ja suure loksuga, õnneks oli uus juba sahtlis olemas. Stabilisaatori varda puksid vajasid ka vahetamist need leidsin ka ühest põhjatust sahtlinurgast.

Mingil hetkel hakkasin juba muret tundma üha madalamaks vajuva õlisurve pärast, näitas 3000 pöördel vaid 1-te. Kahtlustasin surveandurit, sai ehku peale ära ostetud. Õnneks oligi selle viga. Andurit vahetades avastasin suhteliselt õigel aja, et ka bensiinivoolikud on oma aja ära elanud. Peale vajutades immitses läbi, pole ka ime olid veel originaalid. U 1 m voolikut, filter, hunnik toruklambreid ja veidi pusimist.

Järgmisena võtsin ette karburaatori. Kütusekulu ei olnud just väga suur (10-11 l/100 km) aga paremaks on võimalik ikka saada. Kohalikust Agrovarust ostsin karburaatori remondikomplekti ja ühel päikesepaistelisel soojal pärastlõunal võtsin selle juppideks. Pesin kiht kihi haaval puhtaks, vahetasin kõik düüsid ja tihendid. Kokku tagasi ja peale. Esimene testsõit ei olnud paljutõotav, kõrgetel tuuridel ja kiirendades kadus jõud. Loomulikult olin düüsid vahetusse ajanud. Väljast on täpselt ühesugused aga sisemine läbimõõt erinev. Peale vahetamist töötas ilusti. Kütusekulu langes keskmiselt 8,5 l/100 km, pikal sõidul sain isegi vähem.

Tagumised vedrud said ka nüüd lõpuks vahetatud, kandevõime suurenes märgatavalt.

Nipet näpet olen igast otsast midagi putitanud ja tänaseks olen läbinud juba 5000 km ja sõidab kenasti edasi. Remondiks on kulunud üllatavalt vähe, siiani olen 300 Euroga hakkama saanud.

VAZ 2106

Meie sõitu saab jälgida reaalajas.

Ühte autosse paigutame GPS seadme, mille kaudu saab meie sõitu reaalajas jälgida ja meile kaasa elada. Vahetult enne sõitu avalikustame lingi.

Huumorit kah!