Kodupoole ei tahtnud kohe mööda suurt maanteed sõita ning kulgesime läbi rahvuspargi väikestel kruusateedel. Need väikesed teed oli elamus, üles alla, siia sinna, üle ja läbi ürgse jõeoru.
Juhuslikult komistasime jõeäärsele liivakivi paljandile.
Ja nagu ikka, kui oled õhtul pikkisilmi otsinud telkimiskohta, aga ei leia, siis hommikul on kõik põõsa tagused neid täis, koos kempsudega ja puha.
Edasi panime otse läbi Valmiera Masa piiripunkti poole, et siis Karksi-Nuia kaudu kodu poole vurada, aga...
5km enne piiri paksus vihmasajus, andis sapikal käigukangi hoob järele.
Tuli oodata kuni sadu lõppeb, et siis läbimärjal asfaltil auto all püherdada. Naised keetsid kohvi ja viga sai ruttu parandatud.
Pärnus siis oli viimane tankimise peatus. Üks mees arvas, et ei tangi "ah jõuab koju küll".
Ja 10 km enne lõppu.....
Kohtumiseni järgmine kord!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar