Remont.

Kokakunst matkal.

Turistikad.

Reisi lõpp.

Nüüd võib selle reisi lõppenuks lugeda.
Eile jõudsid koju tagasi ka Itaaliasse jäänud õed. Tervis on hea ja meel, koju jõudmise puhul, rõõmus.

Video

Siin on vaatamiseks üks väike video.
https://youtu.be/cqEa5Y3KWK4

See pole veel kõik.

Kokku: 6700km

Vaatamata paljudele viperustele oleme õnnelikena kodus tagasi,
aga mitte kõik. Osa meist seikleb ju ikka veel Itaalias.
Loodame, et ka nemad saavad peagi kodu poole liikuma hakata.
Hoiame pöialt ja elame kaasa.

Viimane päev.

Kokku: Tallinnlastel 20km ja Läänlastel 144km.

Hommikul tulime Soomes laevalt maha ja enne teise laeva peale minekut sõitsime Soomes tervelt kilomeetri.

Lastel jätkus head tuju lõpuni välja.

Kodumaale jõudes jäid kollase sapikaga reisijad pealinna, ning läänlased võtsid suuna Haapsallu.

Teel Haapsallu aga avati žigulil kapott. Seda mitte enam solidaarsusest, vaid päriselt. Lahti oli tulnud tühikäigu klapi juhe.

Peagi jõudsid ka läänlased koju.

XIX päev.

Kokku 320 km.

Maanteelint jätkus. See oli kõige raskem sõit, üheltpoolt painas meeletu uni, kuna viimased ööd on olnud napid ja teiselt poolt hirm, et kas ikka jõuame.
Jõudsime. Nüüd peame laeval väikest puhkust ja siis veel väike suts koduni.

XVIII päev.

Kokku 830km.

Hull päev.
Hommikul startides paistis ees ootavat mõnus sõidupäev, kuid kohe peale 30km seisime. Seisime terve tunni, ummikus.
Raadiost saime teada, et on juhtunud suur avarii kütuseveokiga. Kokku kulus meil sellest läbi saamiseks paar tundi. Juba siis oli selge, et peab jälle näpistama uneaega.
Saime Saksamaaga ühele poole, ning Taani piiril juhiti ziguli kontrolli.
Tekkis väike sabin, autos oli võõras laps (reisikaaslane, vanemad sõidavad sapikaga) ilma dokumentideta. Kõik laabus siiski ruttu.

Taani läks ruttu, kuid oli uus ja huvitav.
Ja siis, oi oi kui suur see sild Taani ja Rootsi vahel on.

Kokku maksime Taanis silla maksusi 74 euri auto kohta.

Piiril toimus täis passikontroll.
Siis algas Rootsi, algas ka sadu. Sadu oli nii tugev, et kiirused jäid õige madalaks. Sadas õhtuni ja kuna olime end oimetuks sõitnud, siis läks käiku autos magamine.
Üks mees pikutas puu ja puhkekoha katuse vahele tõmmatud "võrkkiiges".

XVII päev.

Kokku 745km.

Pikad, sirged ja igavad kiirteed.

"Ah Saksamaa läheb ruttu, seal sirged ja head teed".  Ei lähe.
Kiirteedel on aeg ajalt kohutavad ummikud, kus tuleb tunde 40km/h sõita.

Ühel sapikul murdus summuti üks toru pooleks ja kogu kupatus tahtis auto küljest irduda. Lärm lärmiks, aga kui kiirteel minema lendab, siis on palju pahandust, seega pidime abi otsima. Leidsime remonditöökoja ja palusime keevitust. Öeldi, et eriti aega pole, aga siin on mees, kellega kaasa sõites asja korda saate.
Läksime, sapik aeti garaaži Jaguari kõrvale upakile ja töö algas.
Mees mässas üle 2 tunni, keevitas, lihvis, puuris ja keermestas. Kui töö valmis oli võttis ja andis kõigile matkasellidele külmkapist pudeli jääteed.
Sapika omanikul oli peas vaid üks mõte - see on elu kalleim sapika remont.
Aga ei, härra ei tahtnud tasu ja soovis meile lihtsalt head reisi. Vot selliseid häid inimesi leidub.

Kuna aega läks jälle palju raisku, siis pidime sõitma kella 2ni öösel (kohalik aeg).
Telkisime jälle kiirtee äärses parklas.

XVI päev

Kokku 406km.

Eilne päev oli äge.
Päev algas sõiduga üle Alpide, ning teele jäi kuru St.Bernard, millel kõrgust 2473m. Tee sinna ja uuesti alla on lihtsalt fantastiline.

Sõitsime risti läbi Šveitsi Saksamaa poole.

Ja siis. Teoks sai iga sapikamehe unistus.

Väike remont.

Keset ummikut kiirteel ei läinud enam käigud sisse. Pukseerisime sapiku ohutusse kohta, mis sai kauneima vaatega sapika remonditöökojaks.

Mootor maha ja käigukast küljest, selgus, et puruks oli lennanud siduri survelaager. Ühe hooga said vahetatud veel ka siduri korv, ketas ja töösilinder.

Aega võttis see kõigest 3 tundi.

Ööbima jäime Saksamaal kiirtee äärsesse parklasse.

XV päev.

Kokku: 340km.

Sõitsime siis poole päevaga uuesti Alpidesse Šveitsi piirini.
Oleme veel Itaalia poolel, kuid juba on kõik ilus, mäed ja orud.
Kogu päeva oli 30°C kuid see tundub siin poole hullem kui kodumaal, ilmselt on asi valusas päikeses.

Oleme olnud juba nädala 30-ses kuumuses ja nüüd siin mägedes see 15 on ulme külm.

Need Itaalia kiirteed, üle Apenniinide Torinost lõunapool, mida mööda täna kimasime on päris kihvtid, kuid kallid.

Teed on maksimaalselt ära õgvendatud. Kui on org, siis on tee aetud postide otsa ja kui on mägi ees, siis on uuristatud ussiauk. Tõusud ja langused on minimaalsed.

Ja täna meil üks sünnipäev kah.

XV hommik.

Täna hakkame koju sõitma.
Aeg saab otsa ja nüüd tuleb kiire ja võimalikult otse sõit.

Kahjuks aga jäävad meist Itaaliasse maha kaks reisikaaslast.
Haigestunu tervis ei luba praegu autoga koju sõita ja õde jääb talle siia toeks.
Loodame, et ka nemad saavad peagi koju.

XIII ja XIV päev.

Kõigepealt vabandan segaduse pärast päevade loendamisel.

Need kaks päeva olid ka puhke päevad.
Ööbisime kämpingus mäe otsas ning seal puudus levi, et internetiga ühendust saada.

Kahe päeva jooksul käisime vahemeres korduvalt ujumas. Külastasime kohalikke karstikoopaid, käisime mägedes matkamas ning nautisime kohalikku pizzat ja makarone.

Nüüd juba täitsa hakkab harjuma selle hullu liiklusega ja linngi hakkab vaikselt selgeks saama.

XII päev.

Kokku 44km.

Täna on puhkepäev.

Otsisime uue kämpingu ning kulgeme ringi.
Ootame reisikaaslase paranemist, et siis kodupoole sõitma hakata.
Kuna aeg hakkab pitsitama, siis tegime reisiplaani muudatused ja ei trügi kaugemale.
Koju on ju ikkagi u 3000km.

XI päev.

Kokku 225.

Jõudsime  üle Apenniidide Vahemere äärde.

Oli ühtlaselt kehv ja raske päev.
Eile õhtul olid närvid nii läbi, et ei pidanud õigeks emotsiooni ael siia soperdada.
Ühel sapikul lõpetasid suunatuled koostöö. Kuna juhe oli lühises, siis põles natuke hiljem kiirteel läbi peakaitse ja auto oli liikumisvõimetu. Sekundiga oli kohal politsei, kes meid, võib öelda, et päästis hullemast reguleerides liiklust.
Kiirteel oli sama palju autosi, kui Tallinna linnas tipptunnil. Autode vahed olid minimaalsed ja kõigil kiirust  minimaalselt 100.
Väikesed linnavahelised teed on veel hullemad. Rollereid on nagu sipelgaid ja nende liiklemist ei reguleeri ükski seadus. Autod on nende jaoks tühjad kohad.
Jalakäijad ronivad vägisi auto alla, me vaiksed idaeurooplased ei ole sellega lihtsalt harjunud.
Tagatipuks haigestus ka reisikaaslane ja tõmbasime aja maha.

Kümnes päev.

Kokku 286km.

Ilus hommik algas järves ujumisega.
Kui sõiduks pidi minema, siis selgus, et kollasel sapikul on võtmed kadunud.
Võtmed leiti katuseraamile kokkupakitud telgist.
Lisaks avastas omanik , et generaatori kinnitus on järgi andnud. Ajutise lahendusena seoti see kaabli vitstega kinni.
Esimeses peatuses vajas roheline sapik jagaja timmimist, kuna jälle hakkas summuti paugutama.
Peale lõunasuppi nõudis kollane sapik juba teist varuratast.

Sõitsime Bergamo linna, kust üks reisikaaslane koju pidi lendama. Tema kahjuks pikemat puhkust näpistada ei saanud.
Samal ajal aga hakkas jälle juhtuma.

Kollase sapika omanik murdis käigukangi pooleks.
 Abi tuli ise meieni. Peatus kaubik ja juba oligi olemas koht kus keevitada.
Kasutasime võimalust ja lasime ka generaatori kinnituse korda teha. Kogu see vahe juhtum oli äärmiselt positiivse maiguga. Keegi meist ei oodanud kohalikelt nii osavõtlikku suhtumist ja kõike seda vaid aitähi eest.
Lisaks peab mainima, et juba kolmandat päeva sõidab see sapik kolme ja poole silindriga.

Pärast remonti käisime ühes õiges Itaalia väikelinna baaris jäätist söömas.

See Itaalia liiklus on ikka ulme. See on nagu korrapärane korrapäratus, igaüks teeb seda, mis heaks arvab. Lisaks on peaaegu kõik ristmikud linnades ringid. Ära tüütavad.

Kogu päev oli meeletu kuumus ja meeldivaks üllatuseks oli kämping basseiniga.

Ilusat jaanipäeva kõigile!

Üheksas päev.

Kokku 134 km.

Hommikuks oli tellitud ilus ilm kohal, ning läks mäkke tõusuks.
Kell 9 hommikul istusime taksobussi ja sõitsime Zermatti. Zermattist tegime igavese pika sõidu tõstukitega ja tõusime 3883m kõrgusele.
Kõrgus ja kiire tõus ei mõjunud meile kellelegi hästi. Mäe tipus külastasime kohvikut, ahhetasime vaateplatvormil ülikauneid vaateid nautides, ning käisime liustiku sisse uuristatud koobastikus, kus oli jääskulptuuride näitus.

Mäeotsast alla tulles lõi meid oimetuks kuumus, mis oli äkki saabunud.

Tegime lõuna ja võtsime suuna Itaalia poole.

Teel tuli ületada ka üks kuru, millel kõrgust 2005m.

Tõusul kurule vajas esimest korda ziguli hädapeatust, temperatuur tõusis liialt kõrgeks. Õhusooja oli 35 kraadi. Kuumast puutumata ei jäänud ka sapikad. Mõlemil sapikal hakkas bensiini paagist bensiiniaure salongi lekkima.

Õhtule jäime ilusa järve äärde kämpingusse.

Kaheksas päev.

Kokku 98km.

Hommik.

Täna on puhkepäev.
Kuna juba hommikul hakkas kollane sapik jukerdama ja ilm oli sant, siis otsustasime, et mäkke tõusu jätame hommikuks.
Remontisime ja puhkasime.
Otsisime kämpingu vastavalt nii, et varakult seiklema minna.

Seitsmes päev.

Kokku 270km.

Päev algas suure pauguga, otseses mõttes. Õhtuse remondiga läks natuke valesti, ning hommikul rohelist sapikut käivitades kogunes bensiin summutisse. Ühel hetkel see plahvatas. Ehmatus oli päris suur, kuid kui viga korda sai, läks jälle sõiduks.

Ennelõunal sõitsime koske vaatama.
Staubachfall

Kose all parklas kohtasime ka kohalikku eestlast.

Jätkus sõit läände ja sealt lõuna Šveitsi mägede poole.

Õhtul käisime uudistamas maailma kõrgeimat hüdrotammi Grande de Dixence (kõrgus 285m), mis ise asub kõrgemal kui 2000m.

Tee sinna tammi alla oli hirmus. Nii järsk, et sõita sai vaid esimese käiguga ja nii mitu kilomeetrit järjest.

Ööbima jäime paarsada meetrit allpool tammi

Pildikesi kuuendast päevast.